Prahtimine tähendab kogu laeva prahtimist. Prahtimistasud on madalamad kui liinilaevadel ja valida saab otsemarsruute, mistõttu puistlasti tavaliselt prahitakse vedamiseks. Prahtimisel on peamiselt kaks võimalust, nimelt tähtajaline prahtimine ja tähtajaline prahtimine.
Plaaniline tšarter. Ajagraafiku prahtimine on reisidel põhinev prahtimismeetod, mida tuntakse ka kui reisiprahtimist. Laevaomanik peab täitma kaubaveoülesande vastavalt prahilepingus märgitud reisile ning vastutama laeva käitamise ja juhtimise ning erinevate kulutuste eest reisi ajal. Reisi tšarterlaevade prahti arvestatakse üldjuhul veetud kaubakoguse järgi, osa aga vastavalt reisi prahisummale. Prahtimislepingus sätestatakse mõlema lepingupoole õigused ja kohustused: Reisi tšarterlepingus tuleks lepingus täpsustada, kas laeva pool kannab kauba sadamas peale- ja lossimiskulud. Kui laev peale- ja lossimise eest ei vastuta, määratakse lepingus ette lastimise ja lossimise tähtaeg või määr, samuti vastavad seisaku- ja lähetustasud. Kui üürnik ei suuda peale- ja mahalaadimistoiminguid tähtajaks lõpule viia. Sõidu hilinemisest reederile tekkinud kahjude hüvitamiseks tuleb reederile tasuda teatud trahv, nimelt seisak. Kui prahtija lõpetab peale- ja lossimistoimingud eelnevalt, maksab laev prahtijale teatud lisatasu, mida nimetatakse lähetamistasuks. Tavaliselt on saatmistasu pool seisatustasust.
Tavalised tšarterlaevad. Time charter on meetod laeva prahtimiseks teatud perioodiks. Seda nimetatakse ka ajahartaks. Laevaosaline annab merekõlbliku laeva lepingus sätestatud rendiperioodi jooksul ja kannab merekõlblikkuse säilitamise kulud. Selle aja jooksul võib prahtija siiski laeva ise lähetada ja juhtida ettenähtud laevanduspiirkonnas, kuid vastutab erinevate ekspluatatsioonikulude eest nagu kütusetasu, sadamatasu ning peale- ja lossimistasu.